Ma Elan Siin | Vikerraadio | Err

Ecuadorist pärit Antonio Villacise tõi isiklik elu Eestisse 1990. aastal. Enne seda elas ja töötas mees mõned aastad Taanis. Antonio on õppinud ka Muusikaakadeemias, ent lõpuks sai temast ikkagi tõlk. Samuti teeb ta suviti giiditööd, kuna valdab päris mitut keelt. Vanalinn ja selle ajalugu, Lääne-Virumaa ja teised kohad - need kõik tuli endale esmalt selgeks teha, et oleks, mida turistidele rääkida.

Zurab Jänes on eesti-gruusia päritolu noormees, kelle varajane lapsepõlv möödus nimelt Abhaasias eestlaste külas. Ent Gruusia-Abhaasia sõja puhkedes jätsid paljud Ülem-Linda asukad oma kodud maha ja rändasid mujale uut elu rajama.

Emadepäeva eel kohtume kolme emaga, kes kõik on omal ajal ja eri põhjustel Eestis uue kodu leidnud. Ungarlanna Edina Dufala Pärn, kasahhitar Aigul Utebekova ja ukrainlanna Kateryna Levkovska kasvatavad siin rõõmuga lapsi ja on ka muidu Eesti elu-oluga igati rahul. 

Sergei Kibus on Eestis sündinud venelane, keda on maast-madalast huvitanud nii fotograafia kui audiovisuaalne kunst. Fotograafiat õppis noormees TTÜ-s ning filmikunsti Balti - Filmi-ja Meediakoolis. Alates 2013. aastast töötab Sergei Nukufilmis operaatorina ent tema loominguline haare on märksa laiem ja sinna kuuluvad ka stsenaariumid, animatsioon, lavastused.

Elke on sakslanna ja Peter šveitslane. Nende ühine perekonnanimi on Wüthrich. Paar kohtus läinud sajandi lõpuaastail, kui Peter tegeles eesti toidukaupade Šveitsi eksportimisega. Otsus kokku jääda ja siis juba üheskoos Eestisse tulla sündis kiiresti. Nende elukohaks sai majanduskriisis ägav väikelinn Võhma, kus misjonäridest abikaasad kohe tegutsema asusid.

Hector Otero sünnilinn on Valladolid. "Tulise temperamendiga" hispaanlase kohta on tema eesti kolleegid maininud, et töökohas pole teist nii malbet, tasakaalukat ja leplikku inimest. Meest ajab see muigama ja ta leiab, et rahvusliku omapära kohta ühest reeglit ei kehti. Eestisse sattus Hector värske arhitektina kodumaise majanduskriisi aastatel ja nüüd on tal siin ka pere. Hispaanlane projekteerib energiasäästlikke puitmaju ja on ka muidu säästliku eluviisi suur austaja.

Bert Langeler on hollandlane, kelle töö, pere ja kodu on Eestis. Sündinud Lõuna-Hollandis, hakkas poiss varakult muusikat armastama. Nüüdseks on ta tunnustatud puhkpillipedagoog, ent Eestisse sattus omal ajal kolleegide õhutusel. Ka Bert ise eelistas noorena palju reisida ja teiste maade muusikaga tutvust teha.

Dario Cavegn on šveitslane ja töötab Eesti Rahvusringhäälingus vastutava toimetajana. Tema sünnilinn on Uster, mis asub Zürichi kantonis. Oma lapsepõlvest mäletab Dario sagedast kolimist ja suurt hulka raamatuid, mis loomulikult alati kõik elukohamuutused kaasa tegid. Ja tähelepanuväärne osa tema lapsepõlvest mööduski raamatuid lugedes.

Dejan Delev on makedoonlane, kes sündis väikeses linnakeses Lõuna-Makedoonias. Lapsepõlve meenutab mees heldimusega, kuna sealt puudusid nutiseadmed ja arvutid. Ilm oli soe, inimesed avatud ja rõõmsad, palju käidi omavahel läbi. Kodust sai Dejan kaasa teadmise, et viisakus ja enesekindlus teevad inimestega suhtlemise lihtsaks. Ka huumorimeel on asja eest.

Olga Tsoi on korealanna ja sündinud Tallinnas. Kuna tema ema deporteeriti koos arvukate korealastega omal ajal Kasahstani, ei olnud seal peres eriti korea traditsioone. Paljud korealased paraku venestusid ja Olga leiab, et see on loomulikult kurb. Ent tema elu on kiire ja juurte otsimisega pole aega tegeleda.

Fabio Filipozzi on sündinud Milaanos ja ühena vähestest itaallastest jalgpalli ei mängi. Seevastu on ta end alati tundnud hästi numbrite maailmas ja tänasel päeval töötab mees nii Eesti Pangas kui ka EBS-s dotsendina. Kuidas ta aga üldse Eestisse sattus?

Lucine Ayanian on Eestis elav armeenlanna - ääretult tegus ja energiline. Töötab nii turundusvaldkonnas kui stilistina ja kasvatab koos abikaasa Ašotiga kaht poega. Stilisti ja moeeksperdina on naine eriti hinnatud, nii on ETV+ teda juba kaks aastat järjest kutsunud presidendi vastuvõttu kommenteerima. Lucine teab, et seda tuleb teha delikaatselt ja taktitunne ongi armeenlannale inimsuhetes väga tähtsaks teguriks. Lucine Ayanianiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna. Kuulake 3. märtsil kell 17.05.

Kuivõrd selgelt on meeles hetk, mil otsustati elama jääda Eestisse? Millisena näib see otsus täna ja kas on tuntud ka kahetsust? Mida on Eestist saadud ja mida on vastu antud? Kui omane on saja-aastaseks saav Eesti Vabariik ja kas siinne kodutunne on ehe?Mõtteid vahetavad Eesti-Mordva seltsi esimees Natalia Ermakov, itaallasest semiootik Daniele Monticelli ja Tšiili aukonsul ning ärimees Henton Figueroa. Nendega ajab juttu Haldi Normet-Saarna. Kuulake 24. veebruaril kell 17.05.

Maria Abramova on ingerisoomlanna, kelle lähedased olid II maailmasõja päevil kodust pagendatud ega tohtinud ka pärast sõja lõppu Ingermaale naasta. Maria sündis Karjalas, ent tänu Eestis elava vanaema pingutustele jõudis koolilapsena siia. Eesti oli hingelt lähedane tervele nende perele ja nõnda seati end siin tasapisi sisse.

Korea-vene päritolu Irina Zorina

Sakina Damirova on sündinud ja elab Eestis. Tema vanemad tulid omal ajal Tallinnasse tööle ja jäid. Aserbaidžaani pere elab tänagi oma rahva traditsioonidest ja tähtpäevadest kinni pidades, osates samas eesti keelt ja hinnates kõrgelt siinset elu ning kultuuri. Sakina lapsepõlv möödus siiski Aserbaidžaanis vanaema juures ja tollest ajast on tal vaid helged mälestused.

Stefania Airapetjan-Adil on armeenia-ukraina päritolu noor naine, kes on sündinud Eestis. Tema lapsepõlv möödus Viljandis ja siis oli kombeks, et pühapäev kuulub perele. Mõistagi on Stefania oma tollase kodu väärtushinnangud toonud kaasa ka tänasesse päeva. Pärast Otsa-kooli lõpetamist võttis ta aja maha ja läks tööle ettekandjana. Tema naabruses töötas pakistanlane Adil, kes aeg-ajalt läbi astudes neiusse armus. Noored leidsid teineteist ja otsustasid abielluda.

Indoneesiast pärit Dini Rätsepso tuli abikaasa juurde Eestisse 2010. aastal. Praegu õpib naine Tallinna Ülikoolis alushariduse pedagoogiks ja on vaimustatud siinsest lasteaia õppest. Indoneeslanna meelest on see süsteem tema sünnimaa omast kaugel ees. Ühtlasi töötab Dini poole kohaga Radissonis, kasvatab lapsi ja hoiab kodu korras, sest abikaasa käib tööl Rootsis. Eesti keelega on saatekülalisel veel tõsiseid raskusi, ent oma mõtteid suudab ta väljendada küll.

Antti Häkli sündis küll Helsingis, ent õige pea kolis pere maale, Sipoosse. Kõik helged lapsepõlvemälestused seostuvad soomlasel just selle paigaga. Kodus räägiti ikka, et kõik alustatud tööd tuleb lõpule viia ning jagati muidki elutarkusi. Hea huumorisoonega vanaisa ja hell vanaema aitasid omalt poolt poisi kujunemisele kaasa.Ent onu oli see, kes soovitas õepojal Eestisse õppima tulla ja nii Antti tegigi - 2006.aastal sai temast Balti Filmi-ja Meediakooli tudeng.

Hanna Dovha on noor ukrainlanna, kes kolis aastate eest vanematega Eestisse. Tema esimesed eluaastad möödusid Lipovetsi külas ja seejärel juba Valgas. Pärast Valga Gümnaasiumi lõpetamist läks neiu Balti Filmi-ja Meediakooli, sest multimeedia ja filmikunstniku töö on teda alati paelunud. Hanna on uskumatult energiline, sest peale pingelise õppetöö on ta hõivatud ka Valga Ukraina Seltsiga, vabatahtlikuna lööb kaasa aga Valga Militaarteema Pargis. Eesti elu peab ta huvitavaks ja toredaks, ent ei unusta ka oma isaisade maad - igal aastal tuleb vähemalt üks kord ära käia Ukrainas..